Hasartmängud – kuulsuste lõbu ning hukatus  

Vahel näib, et kuulsustel on raha rohkem kui mõistust. Kui nad on oma isikliku heaolu osas teatud lae saavutanud, näib neile, et polegi rohkem kuhugi pürgida ning võib tekkida hasartmängusõltuvus.

Laialt tuntud briti näitleja Sean Connery tegi 32 aastaselt 1962. aastal oma esimese rolli James Bondina filmis “Dr. No”. Agent 007 tegelaskuju oli tema jaoks saatuslik ning tõi talle kuulsust kogu maailmas. Ühtekokku mängis Connery Bondi kuuel korral.

 

Üks maailma kuulsamatest ning maskuliinsematest filminäitlejatest on end sageli näidanud ka kui agarat kasiinomängurit. Omal ajal tõi talle erilist õnne arv 17.

 

Kord Itaalias pani Bondi-näitleja oma raha kasiinos (optibet) ruletti mängides arvule 17, ent kaotas. Põikpäiselt kordas ta oma panust ning kaotas jällegi. Kuid nagu öeldakse, kolm on kohtu seadus. Ta pani raha ka kolmandat korda arvule 17 ning võitiski. Sellest talle aga ei piisanud ning ta panustas oma võidu samale arvule. Ka sellest võidust talle ei piisanud ning tal õnnestus sama arvu kasutades veelkord võita. Tõenäosus, et sama arv tuleb ruletis kolm korda järjest on väiksem kui 1: 50 000. Pärast kolmandat võitu Connery enam ei riskinud, võttis 163 000 liiri välja ning läks pubisse edukat mängu tähistama.

 

Kirglik mängur on ka USA näitleja ning lavastaja Ben Affleck. Räägitakse, et ühel õhtul kaotas ta pokkerit mängides 400 000 dollarit. Ühtlasi meeldivat talle blackjack. Muidugi on tema arvel kaotuste kõrval ka võite. Kord võitnud ta 60 000 suuruse panusega 800 000 dollarit. Võidu üle tundsid rõõmu ka kasiinotöötajad, kellele Affleck jättis jootrahaks helde summa.

 

Näitleja Ray Romano, kellele maksti kunagi seriaali “Everybody Loves Raymond” ühe osa eest 1 800 000 dollarit, on tunnistanud, et kuulub “anonüümsete mängurite” hulka. Ta pole küll öelnud, palju on ta hasartmängudega raha kaotanud, kuid küllap on tegu mitmete miljonitega.

 

Eestigi muusikud, sportlased ja näitlejad on hasartmängudega oma meelt lahutanud. Avo Viioli mahamängitud kultuurkapitali summasid jääbki riik ilmselt tagasi ootama. Mõnele inimesele piisab oskusest õigel ajal lõpetada, aga teine ei tohiks ilmselt mängimisega alustadagi.